Da Vinci Koodi kood

Da Vinci koodDA VINCI KOOD
Dan Brown

Ersen 2003, 2005

Arvan, et vohavad kuuldused salaõpetustest peegeldavad inimeste igatsust korra ja struktuuri järgi. Meile ei meeldi olla pisikesed ja tähtsusetud osakesed suures ja kontrollimatus süsteemis, näiteks ürgmetsas. Seal ei olene meist suurt miskit. Vähemalt siis ei olene, kui meil tehnoloogiat või liigikaaslasi ühes ei ole. Palju "kõvem sõna" on loodusele oma kord peale suruda. Teha lageraiet või kuulutada välja ürgmetsa kaitseala. Ühed vägistamise vormid (loe: reaalsuse korrastamise ilmingud) mõlemad. Üks tõsi küll parem kui teine.

Ka inimsootsiumis otsime me korrastatust ja struktuuri. Ka seal ei taha me olla osakesed kontrollimatus süsteemis ning just seetõttu otsime me sarnaselt astrofüüsikutega kärgstruktuure või muud sarnast, midagigi, mis aitaks meil mõista, seletada ja aru saada. Aitaks pakkida reaalsust meile äratuntavasse vormi. Kui riigikorrast ei piisa, see meid sügavalt häirib või kui arvame et see on vaid kulissiks, varjamaks midagi märksa suuremat ja olulisemat, siis võime mõistagi ka ise kätt proovida ning püüda seda inimürgmetsa korrastada.

Üheks ajaloo mõtestamise viisiks on salaühingute nägemine ja otsimine. Arvan, et me kõik oleme aeg-ajalt komistanud teooriatele vabamüürlaste ja juutide kohta. Viimati lugesin midagi säärast ühest hiljutisest Tiit Madissoni raamatust.

Kui me ka ise salaühingutega ei liitu, siis ei tähenda see, et me neid taga ei otsiks. Vastupidi, seda innukamad me olla võime. Kas me ka midagi leiame või mitte, jääb salaühingutega tegeledes hämaraks. Need on ju salaühingud ja mida vähem me leiame, seda hullem võib asi tegelikult olla! Ilu on nagu öeldakse, vaataja silmis ning nii näebki üks salaühingute "karvast kätt" igal tänavanurgal (Jüri Lina näiteks). Teine saab aga terve elu ilma salaühinguteta elatud. Igal juhul on neid põnev püüda ja paljastada. Peaaegu
nagu linnumääramine, ainult et ilma linnuta! Kui muud efekti ei ole siis minu märkamist mööda muutub inimene, kes liialt salaühingutega tegeleb aja jooksul ise pisut paranoiliseks.

Kas metasaladused on olemas? Arvan et mitte. Saladusest teeb pigem see saladuse, et keegi seda teada tahab saada. Ma ei usu olemuslike saladuste olemasolusse. Küll aga salatsemisesse. Nii on Da Vinci kood ehe näide meta- ehk hiigelsaladusest, millestki, mis justkui annaks tähenduse suurele osale reaalsusest milles me täna elame. Annaks tähenduse elule mis paljude jaoks ilma suure saladuseta igavaks ja tüütuks kätte läheb. Nii on saladuse otsimine mitmetele meist ka üheks isikliku elu mõtestamise vormiks.

Da Vinci Kood peegeldab Uue Maailma olemusliku umbusku Vana Maailma suurte ja võimuahnete struktuuride suhtes. Selleks, umbusuks on neil seal, Uues Maailmas, ka tublisti põhjust.

Kas ei tee vabamüürlased ja juudid seekord kirjanik Dan Browni kaudu Katoliku kirikule tagasi seda, mille all nad ise aastasadu kannatanud on? Ei tea. Pigem mõjub Da Vinci Kood omalaadse äraspidise reklaamina sellele suurele, vanale ja väärikale kirikule, mille juhi vähimadki tervisekõikumised koheselt uudisekünnise ületavad. Seda võtmes, "kui te meid ka ei armasta, siis kartma ja pelgama peate te meid ometi".

Üheks usundiloolaste valveväiteks on, et “mahakäinud religioon on eepika taimelava”. Teisisõnu, religioon millesse enam ei usuta, ei kaota sellepärast veel ei oma olulisust ega ka semiootilist tähendust. See lihtsalt teiseneb. Nii on Da Vinci Kood kui mitte muud, siis vähemalt erakordselt huvitavaks õpperaamatuks kristliku semiootika, arvude sümboolika ja mitmete nn. salateaduste maailma, kuhu meil tavaliselt asja ei ole. Igav, seda üleni filmilikku ja põnevusest pakatavat raamatut lugedes küll ei hakka.

Saladuse väljaselgitamine on nagu sibulakoorimine. Kas jääb lõpuks midagi järgi ka või tulebki sibul koorviljaks ümber klassifitseerida? Kas Püha Graal, karikas Kristuse verega, on tegelikult olemas või mitte? On küll, aga see on raamatus siiski hoopis midagi muud, kui siiani arvatud. Mis samas ei välista ka karikat ja verd. Samuti nagu Da Vinci Kood kui semiootiline õpperaamat ei välista Da Vinci Koodi kui kriminaal- või armastusromaani. Või manuaali Pariisis liiklemiseks.

Puht ajaloolisest või teoloogilisest vaatepunktist ei kannata lõviosa raamatu väidetest mingitki kriitikat. See ei tähenda aga sugugi, et see põnev ei oleks. Selleks, et teada saada, tuleb ikka ise läbi lugeda. Ainult üks küsimus jäi lõpuks kummitama. Miks on Jeesuse järglased tänapäeval punaste peadega?

Avaldatud Raplamaa lehes Nädaline 16.04.2005

Andrus Norak, 2005-04-26

Artiklile on 11 kommentaari. Loe kommentaare »

***