Sõbrad
Droogid
Räägiksin ühe seisukoha ühest droogide mõjuaspektist, mille kohta võib võrgust leida lugematul hulgal materjali, nagu nt. Hofmanni raamatu viimane peatükk. Samuti leiab terve rea muid tekste, millel on ühiseid jooni, ent mis siiski tunduvad üksteisele vastu käivat – näiteks räägivad ühed budistlikest, teised kristlikest ja kolmandad muud laadi kogemustest, paljud üldse teaduslike arusaamade võimendumisest või fantaasiatest. Arvan, et lihtsalt alla anda ja öelda, et tegu ongi iga inimese puhul millegi põhimõtteliselt erinevaga, millel ei ole ühiseid nimetajaid, oleks mõttetu.
Ma ei hakka siin rääkima ühestki konkreetsest droogist, sest räägin ainult ühest aspektist, mis avaldub paljude puhul ja on enamikul juhtudel segatud paljude muude asjadega. Samuti jõuab millegi analoogseni lihtsalt teadliku maailmapeegelduse ja filosoofia abil, ent jääb mulje, ent mitmete droogide kaasabil see võimendub. Seega ei ole siin ka mingeid hoiatusi ega viiteid mingitele tervisele ohtlikele nähtustele – mitte sellepärast, et ma arvaks, et neid ei ole, vaid selletõttu, et esiteks on see meditsiini, mitte psühholoogia valdkond (ja psühholoogiast tahaksin siinkohal rääkida), teiseks ei ole need näitajad erinevatel ainetel enam ühised. Jätan terviseohud rahulikult arstide valdkonnaks.
Nimetaksin selle effekti vaimuvõimenduseks – nii saan rääkida ühest konkreetsest asjast, rääkimata konkreetsetest droogidest, mis nähtavasti annavad vastava effekti ainult üksikutel kindlatel kasutamisjuhtudel.
Niisiis, vaimuvõimenduse kogemuse puhul teatakse mõnda asja:
- Kogemus vabastab vaimu kammitsatest
- Mõningatel juhtudel kirjeldatakse kogemust hiljem teadaolevate terminitega, mis võivad olla nii teaduse kui usu alusteks, mõnel juhul ei suudeta üldse kirjeldada – samuti on mõned kirjeldamise võtmed lähtuvad mõnest holistlikust, mõned näiteks füsikalistlikust paradigmast
- Paljudel juhtudel on tegu tugevate positiivsete, paljudel juhtudel tugevate negatiivsete kogemustega
- Teatavatel juhtudel kaotab kogemuse omandaja igasuguse vaimse tervise, teatavatel juhtudel jällegi saavutab endisest parema vaimse tervise
- Kogemus võimendab nii mustrite taju, kui maitsete, lõhnade ja värvide kvaliteeti
- Kogejad väidavad ühest küljest tihti, et on omandanud mingeid konkreetseid uusi teadmisi, tihti väites, et need räägivad kogu tegelikkusest, teisest küljest, et neid ei saa sõnastada. Mõned väidavad ka, et peale aine mõju lõppu muutub kogemus kättesaamatuks.
Arvan, et loetletud on nähtused, mida korrektne vaimuvõimenduse teooria kindlasti seletada peaks suutma. Ma ei tahaks ka mingit labast kokkuvõtet teha, et kas ained, nagu LSD, viivad müstiliste kogemuste või hullumeelsuseni või kas need on “head” või “halvad”, vaid soovin leida effektidele ühtset seletust.
Võtan effektid nüüd lühemalt kokku:
- Kogemus põhjustab uusi arusaamu maailmast
- Kogemuse laad võib olla väga erinev, viia vabanemise või hullumiseni
- Kogemuse kirjeldamisel räägitakse maailmast väga sarnast juttu, mida kogejalt ka enne oleks kuulda võinud (kristlane hakkab rääkima Jumalast, budist maailma illusoorsusest, teadlane osakeste vastasmõjudest)
- Paljudel (enamikul) juhtudel on peale kogemust kogeja maailmavaade endisega peaaegu identne, lausa nii, et kui uskuda, et nad üldse midagi uut teada said, peaks eeldama, et hiljem toimus tõsine tagasilangus.
Kaks viimast väidet ei ole sama väite eri sõnastused – esimene viitab ühilduvusega endisega, teine viitab tagasilangusele.
Paljud lihtsad seletused väidavad, et ained võimendavad lihtsalt seda, mis juba on teada – see ei seleta siiski seda, miks aineid tarbinud inimesed uutest arusaamadest ja vaatenurkadest räägivad. Teised teooriad võtavad neid aineid lihtsate ajustimulantidena, ent selle juures jääb segaseks, miks aine näiteks teadlase puhul seljuhul ei põhjusta mitte seda, et ta töötaks natuke aega 10x kiiremini, vaid seda, et ta leiab, et on leidnud mingi uue kvaliteedi.
Esmapilgul tunduvad viimases listis olevad väited suhteliselt vastuolulised või vähemalt mõttetud – samas on need kõik asjad, mida erinevad kogejad väidavad. Nagu juba ütlesin, ei taha ma teha labast kokkuvõtet, et ained mõjuvad igale inimesele erinevalt – või noh, ühest küljest on see fakt, aga teisest küljest jääb küsimus, et mis see sisuliselt on, mis igale inimesele erinevalt mõjub.
Selleks, et asjale lähemale jõuda, tuleb uurida kõigepealt, mis eristab erinevate inimeste tunnetamise ja mõtlemise viise.
Kõigepealt teame, et on inimesi, kelle mõtlemine on rohkem seotud olemasolevate mustritega, kelle mõtteviis on staatilisem, ja inimesi, kelle mõtted on suhteliselt vabalt muutuvad ja kellel justkui ei olekski üheseid arusaamu sellest, “kuidas asjad on”. Paljuski seostuvad esimesed kahest teadlaste ja mõtlejatega, teised loomeinimestega. Samas ei saa väita, et loomeinimesel ei oleks mingeid ideid asjadest – näiteks luule kirjeldab hästi suhteliselt mahukaid pilte, mis sisaldavad palju erinevaid kujundeid ja nägemusi asjadest, ent mis peaks väidetavalt rääkima tunnetest, mitte mõtetest. Samuti tegeleb ka mõtleja enda vaadete sünteesimise ja rekonstrueerimisega, mistõttu ei peaks tema nägemust pidama päris staatiliseks.
Nende kahe nägemuse lihtsaks eristamiseks on võetud kasutusele palju termineid – et teha valik, räägin “holistlikust” ja “ratsionalistlikust” tunnetusviisist. Paljud psühholoogid, kes uurivad, millised ajuosad on eri olukordades aktiivsed, väidavad, et need protsessid toimuvad erinevates ajupoolkerades – vasak tegeleb analüütilise, parem holistliku pildiga, ja et vasak ajupoolkera juhib paremat kehapoolt ja vastupidi. Samas ei oma selline bioloogiline eristus puhtpsühholoogilisest seisukohast erilist tähtsust, seega lähen siit kohe edasi.
“Ratsionalistlik” poolkera peaks võtma maailma lahti millekski, mida kutsutakse abstraktseteks ideedeks – igast reaalsuse aspektist saab mingi idee, mudeli või teooria avaldumine (Russelli termin oleks “universaal”). Sellisele mõtlemisele on oluline vaadelda detaile – ja võtta isegi detailid lahti mingiteks mõttelisteks komponentideks, nagu näiteks laual olevat tassi kirjeldab asukoht, kuju, materjal, temperatuur, mass, värv jne... Kõikide nende erinevate ideede või aspektidega tegelevad erinevad teooriad, millest üksikul juhul kasutatakse seda, mis on parasjagu kasulik. Sellist mõtlemist kutsutakse ka lineaarseks – see võtab mõne asja mõne üksiku omaduse ja hakkab seda kindla järgnevusahela põhjal analüüsima. Samuti võiks seda kutsuda diskreetseks mõtlemiseks – diskreetne kui matemaatiline termin, kvanthüpete maailm. “Ratsionalistliku” pildi esindaja eelistab asju analüüsida ja otsida sellist tõde, mis seisneb erinevate ideede ja teooriate vastavuses sellele, mida nad näevad. Ratsionalisti poolt ehitatav maailm koosneb üksikutest objektidest, millest igalühel on oma kindel funktsioon.
“Holistlik” poolkera uurib maailma kui tervikut, võttes kõike, mis on parasjagu tajuulatuses, ühe asjana. Seega moodustub mingi pilt, mis sisaldab segamini isiklikke tundeid, pilti ja heli välismaailmast, mõtteid, teooriaid ja muud. Need kõik on kokku mingi üks asi, millele ei panda otseselt nime. Sellel pildil ei ole ka mingit eraldiolevat tähendust – selle tähendus ongi see ise. Samuti on see kaugelt liiga keeruline, et seda kuidagi sõnadesse või kirja panna, kui mitte luule ja kunsti kaudu. Sellist mõtlemist võiks kirjeldada, kui paralleelset (vastandina lineaarsele) – see töötleb objekte või objekti tervikuna ja harmoniseerib selle osi. Holistlikult mõtlev inimene ei otsi üksikute objektide funktsioone, vaid ehitab maailma, milles objektid on kohati täiesti “meelevaldselt” seotud – näiteks arvab, et toidukapi värv on kuidagi seotud taldrikute värviga ja et muusikat või õhkkonda võib maalida – ühesõnaga on holistliku pildi esindaja jaoks olemas mingi üks funktsioon või üks asi, millega on kuidagi seotud kõik, mida ta enda ümber näeb. Holistlik maailm on lainete ja seoste maailm, mis koosneb iseendast ja ei sisalda midagi muud, isegi mitte vaatlejat ja vaadeldavat.
Kui ratsionalistlik mõtlemine hoiab asjades teatavat järjepidevust, siis holistlik mõtlemine lubab neil vabalt vormi muuta, tekkida ja kaduda ja ei pööra üksikutele asjadele üldse mingit erilist tähelepanu.
Kui vaadelda seda teise nurga alt – ratsionaal eristab asju ja vaatleb neid üksikuna, kui holist seob ühel või teisel viisil, “õigesti” või “valesti” need asjad mingiks tervikuks. Ratsionaal otsib tõde – see tähendab, ta eitab kõikide sidemete ja seoste olemasolu, mille tõesust ta teistest sidemetest ja seostest paljuski sõltumatult kontrollida ei suuda. Samuti tahab ratsionaal, et inimese sisendinfo seisneks pildis, helis ja muudes füüsikaliselt kontrollitavates näitajates. Lõhnad ja paljud aistingud, mida nii otseselt mõõta ei saa ja mis on mõneti ebakindlamad (nagu näiteks ei ole lõhnal tavaliselt ühest kergesti määratletavat asukohta, samuti on raske täpselt kokku leppida, kuidas lõhnasid sõnastada või millist osa maailmast need täpselt kirjeldavad). Vaadeldes nüüd pilti – holist näeb pildis tohutut kogust emotsioone ja assotsiatsioone, nagu ka ratsionaal põhimõtteliselt tunnistab, et vaadeldes näiteks vastassugupoole esindajat, näeb ta pigem mingit emotsiooni (“ilus”, “keskmine”), mitte otseselt üksikut geomeetrilist kujundit. Siiski eelistab ta mõtlemises need emotsioonid ja assotsiatsioonid välja jätta, kuna need on vähekontrollitavad ja erinevad inimesed näevad neid mõneti erinevalt, ning keskenduda “objektiivsele” – peamiselt kujule, riietele, pisut värvidele.
Sellist asja võime kutsuda filtriks – mida enam ratsionaal harjutab kontrollitavalt objektiivsele keskendumist, seda enam kaotab ta võimet näha seda, mis ei tundu objektiivsena. Samuti lõikab ta enda teadmistest välja asjadevahelisi sidemeid, mida ei ole võimalik kontrollida, või annab neile mingi “õige koha”. Arvestamata tihti, et tema sisemine enesetunne on endiselt holistliku pildiga seotud ehk isegi rohkem, kui tema ratsionalistlikuga.
Siit jõuame asja esimese tuumani – arvan, et vaimuvõimendus on seotud mitte konkreetsete uute teadmistega, vaid just nimelt holistliku mõtlemise tugevnemisega. Nimelt on ainete puhul näha, et kõikjal hakatakse nägema “varjatud seoseid”, “mustreid” ja asjade “sisemist olemust”. Ehkki ratsionaalseid konstruktsioone (mida tegelikult sisaldab iga inimene) “sulatatakse” ja muudetakse vabamalt muutuvaks ja sisendinfoga kohanevaks, ei purustata neid siiski täiesti. Viimasest võib näha, et toimuv on siiski tugevas seoses ka ratsionaalsega – miks need asjad muidu “sulavad”. Siiski veetakse seda ratsionaalset kiire paralleelmõtlemisega üheks pildiks, mis tekitab “ühendteooriaid”, mis ei ole küll otseselt sõnastatavad, aga muudavad reaalseks, et paljud osad inimese sisemistest veendumustest, mida siis, kui holistlik pool on nõrk (mis on tänapäeval tavaline isegi holistide hulgas), omandavad omavahelised seosed. Paljud ained panevad isegi murus nägema mustreid ja leidma keerukaid seoseid asjade vahel, mida “normaalne inimene” mitte kunagi seostama ei hakkaks, isegi, kui ta usk või teaduslikud alused neis mingitele seostele osutavad.
Ei seostata ainult mõtteid ja teooriaid, vaid seostatakse ka maitseid, lõhnu ja tundeid ühtseks kogemuseks. Sellisel kujul kaotab ka väline ja sisemine enda terava erinevuse. Seega tegeleb vaimuvõimendus paljuski sellega, et viia inimese maailmapilt kokku üheks tervikuks ja võimaldada tal seda terviklikkust vahetult kogeda – üksikute teooriate asemele tuleb mingi kogetav ja reaalne tunnetusviis, mille põhjal on väga lihtne neid kõiki seletada (vähemasti neid, millel on mingi otsene ja vahetu paikapidavus, mida saab kontrollida “siin ja praegu”, ent tihti ka selliseid, mis tegelevad mõne konkreetsema temaatikaga, nagu näiteks geomeetria).
Sellises kogemuses ei ole tass jaotatud enam erinevateks komponentideks, vaid on tass, mille olemus sisaldab neid kõiki täiesti eraldamatult – massi ei ole võimalik enam tassi küljest ära võtta ega kuidagi eraldi vaadelda.
Sellega oleme seletanud, miks on tõene, et “Kogemus põhjustab uusi arusaamu maailmast”.
Siiski, tuleb arvestada – inimese hetkekogemus ei sisalda üldsegi mitte kõike, mis maailmas eksisteerib. Ja inimese tähelepanu, olles holistlik, ei erista enam üksikuid detaile kuigi suurel määral (ei ole ka erilist vajadust, kui neid saab vaadelda tervikuna).
Siit tuleb kohe välja ka teise punkti põhjus. “Kogemuse laad võib olla väga erinev, viia vabanemise või hullumiseni” – seda seetõttu, et kaob ära eristus, mis seisab tavaliselt inimese kõige hullemate paranoiade ja väärarusaamade ning vahetu tegelikkuse vahel. Inimene ei erista enam asju “tegelikeks” ja “mittetegelikeks”, vaid vaatleb kogemust. Loomulikult ei tähenda see alati seda, et ta ei saaks aru, et kui ta midagi kujutleb, siis teised seda asja ei näe – ta lihtsalt ei eelda enam, et asjadel, mida teised näevad ja mida nad ei näe, oleks tugevat kvalitatiivset vahet. Jung on sellise seisukoha õigsust ka teaduse valguses palju kirjeldanud. Siiski, kui inimesel on tõesti sisemine ja mahasurutud väärarusaam tegeliku maailma kohta, siis võib see muutuda üdini reaalseks – ehkki ei pruugi, sest kõik sõltub sellest, milliseid sidemeid inimene oma erinevate seisukohtade vahel näeb.
Siit muutub ilmseks, et vaimuvõimenduse puhul ei maksa enam midagi see, kas inimese ratsionaalsed seisukohad asjade suhtes on olnud õiged või väärad. Inimene, kes käitub ja väljendub tüüpiliselt üdini teadlasena, ent omab näiteks alateadlikult mingeid kummalisi arusaamu, ei tõmba nende vahele enam piiri ja kaotab oma teaduslikkuse. Mõjuainete all jääb seega kehtima psühholoogiline soodumus, aga mitte teadlikud otsused – reaalseks muutuvad asjad, mis on muudetud enda jaoks arusaadavaks, aga mitte asjad, mida on mingil kombel “distsipliini” või muude sarnaste vahenditega endasse sisendatud. Seega on distsiplineeritud inimesel faktiliselt suurem tõenäosus kaotada enesekontroll, kui inimesel, kes käitub vabalt, aga on jõudnud enda psüühika viia seisundisse, kus vaba käitumine annabki häid/rahuldavaid tulemusi. Kuna piir välise ja sisemise vahel nõrgeneb, siis võib vaimuvõimendus panna nii reaalseid väliseid olukordi selgemalt nägema, kui sisemisi olukordi välisena nägema – sõltuvalt inimese psühholoogiast, aga mitte sedavõrd uskumustest ja harjumustest.
Kuna kogemus võib viia inimese selleni, et ta enda endisest maailmapildist üldse täiesti lahti ütleb ja langeb täieliku puhta holistliku paradigma küüsi, millele kaineks saades lisanduvad üksikud, üsna suvaliselt valitud killud tema endisest arusaamast (muutes seega holistliku pildi paljuski kasutuskõlbmatuks), siis võib vaimuvõimendus viia hullumeelsuseni – väga konkreetse hullumeelsuseni, mis tekitab suure koguse illusioone ja võib kaotada näiteks mälu, kuna inimene ei usu sellesse enam. Selline inimene võib kaotada igapäevareaalsusega sideme, aga kaotada sideme ka vaimuvõimenduse ajal kogetud reaalsusega ja jääda mingit laadi suvaliste abstraktsioonide küüsi.
Selle põhjal võib väita, et paljuski on ainete mõju konkreetsele inimesele ennustamatu. Punkt “kogemuse laad võib olla väga erinev, viia vabanemise või hullumiseni” oleks seega kirjeldatud.
Nüüd, vaadeldes ratsionalistliku ja holistliku ajupoolkera seoseid, näeme, et vaimuvõimendus muudab holistliku küll võimendatuks, aga ei pruugi ratsionalistlikku pilti vajalikke täiendusi sisse viia. Seega on tegelikult inimese jaoks, kes vaimuvõimenduse läbi elab, ainus võimalus sellest ka hiljem kuidagi aru saada see, kui ta tunneb juba põhjalikult ühte või mitut holistlikku paradigmat või siis juhul, kui tema ratsionalistlik pilt on väga nõrk ja holistlik poolkera suudab selle vaimuvõimenduse ajal “üle kirjutada”. Viimane on harv juhus, ent esimene näitab, et terminoloogia, mida kogemuse läbinu hiljem kasutab, peaks olema üles ehitatud tema poolt juba varem tuntud holistlikele mudelitele – mida paremad need on, seda vabamalt saab vaimuvõimendus neid ka täiustada ja seda rohkem inimene selle jooksul tegelikult konkreetselt sõnastatavaid asju õpib, seda enam jätab vaimuvõimendus temasse jälje. Seega on vaimuvõimendusel positiivne effekt peamiselt siis, kui inimene suudab oma ratsionalistliku ajupoolkeraga hõlmata mõnda sisuliselt holistlikku mudelit, mis suudab seletada reaalseid nähtusi.
Füüsikaline maailmapilt on üks võimalikest holistlikest mudelitest, samuti filosoofia või budism – mitte küll ehk igas käsitluses, ent siiski on need piisavalt laiahaardelised, et kergete laiendustega holism saavutada. St. nende ühiseks jooneks on see, et nad kirjeldavad asju, mis peaks õiged olema kogu maailma puhul – ja seega on vaimuvõimendusel võimalik nende sisu ühendada ja seostada välisega, mistõttu ka vastavad ratsionalistlikud mudelid ise paranevad.
Seega saame aru, miks “kogemuse kirjeldamisel räägitakse maailmast väga sarnast juttu, mida kogejalt ka enne oleks kuulda võinud” – kogeja ratsionalistlik, kirjeldatav maailm, jääb paljuski samaks, omandades lihtsalt uusi sidemeid.
Samas – kui selline holistlik ja piisavalt kontrollitud, et olla vastuvõetav, pilt puudub (st. kogeja ei tunne ühtegi teooriat, mis kirjeldaks mingil kombel kõike, ega oma kildusid, millest selline pilt vaimuvõimenduse ajal kiiresti kokku panna), siis jääb kogeja ratsionalistlik vaade peale kogemust samaks, samuti kaotab ta ka kiiresti holistliku nägemuse, kuna sellele ei leidu teises ajupooles mingit vastet ja mingis mõttes peab kogeja hakkama sisimas tundma, et see oli vale – lugema selle fantaasiaks. Samuti on juhtusid, kus see ongi fantaasia (ülalpool hullumiseni viivate kogemuste kirjelduses on sellest juttu).
Seega omandab mõtte ka väide, et “paljudel (enamikul) juhtudel on peale kogemust kogeja maailmavaade endisega peaaegu identne, lausa nii, et kui uskuda, et nad üldse midagi uut teada said, peaks eeldama, et hiljem toimus tõsine tagasilangus”.
See tekst ei käsitle juhtusid, kus vaimuvõimendus on piisavalt tugev, et uus, kogejale arusaadav teooria nullist üles ehitada ja täiuslikult siduda nii sisendi, holistliku poolkera, kui ratsionaalse poolkeraga – viimase puhul on ka oht, et kogejal ei ole võimalik seda siiski kuidagi kirjeldada, sest ratsionaalsesse poolkerasse moodustunud pilt sisaldab palju märke, mille jaoks tal sõnad puuduvad.